Mulle meeldivad kivid

Kui teised korjavad oma aedadest kive välja, siis mina kogun nad kõik hoopis oma aeda kokku. Põllu äärest leidsin ma juba varakevadel ühe ilusa suure lapiku kivi. Ta oli tõeliselt suur ja raske. Peale veeretamise ma muud ette võtta ei suutnud. Paar päeva veeretasin, siis tuli naabrinaine käruga appi ja kivi sai suure lillepeenra äärekiviks. Enne lillepeenart on mul väike lapike isetekkelist looduslikku muru ja enne trimmerdamist korjasin ma sealt mairoosid ja meelespead ära ja tegin neist väikese lilleseade. Sünnipäeva seade oli juba ära närtsinud ja sama plastvahu sisse tegin uue. Enne muidugi võtsin selle tüki ämbrist välja, leotasin veel natuke ja pöörasin teisipidi. Eelmisest seadest kasutasin parkjuurt. Kivi peal on hea pildistada ka.

Maikuus lumi on maas...

Ma pean ikka blogipostituse ka tegema sellest erakordsest päevast. Mina ei mäleta, et keset maikuud selline paks lumi maas oleks olnud. On olnud aprillis, aga nii palju terve ööpäeva  peaaegu. Sadama hakkas eile öösel, ma polnud veel magama jäänud, aga ma jään ka väga hilja. Uinusin veel rahuliku südamega, mis see natuke lund siis ikka teeb. Kui ma hommikul silmad lahti lõin, vaatas mulle akna tagant vastu valge kask, mis eelmisel päeval oli veel täitsa roheline. Ruttu riidesse ja aiatiirule. See, mis ma nägin, võttis sõnatuks. Nii ongi, üks pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna.

12. mai 2020 Koroonakevad

Kevad ja pühad

 Hoolimata ilmaennustusest ela nii, nagu oleks juba kevad. See tsitaat pärineb Anna-Marie Westi 2020. aasta kalendrist.
Ilusad pühad ju meil praegu, nimesid palju nagu ülestõusmispühad, lihavõttepühad, kevadpühad, munapühad. Kuna meie elu on jätkuvalt teisel lainel, siis otsustasin ka neid pühi seekord veidi teisiti tähistada. Ma ei värvinud mune, juba teist aastat, no siis polegi midagi erilist. Kuna ma olen suur taaskasutusfänn, siis tuli neljapäeva õhtul meelde, et vaja eelmise aasta lauaseade välja otsida ja  teist kohendada pisut. Uued mõtted, et teeks munakoorte sisse sinlilledele pesad. Mõeldud-tehtud, reedel läksin sinililli ja sammalt korjama. Eile tegin ka oma võõrasemade ampli valmis, st ei mingeid pajutibusid tuppa vaasi, vaid sättisin nad oma kastrulist suurde amplisse võõrasemadele seltsiks ja tuule eest varjuks.
Täna tegin siis oma ettekujutuse järgi lauaseade ümber ja mitu fotosessiooni ka enne ja pärast. Viimane käik oli aeda pildistama. Mul kasvavad muru sees valged krookused ja ma tahtsin tingimata neid koos selle kompositsiooniga jäädvustada. Muid aiapilte tegin ka, aga nendest teinekord. Kokku sai täna tehtud ligi 230 ülesvõtet, nende hulgas ka ühe kaardi jäädvustamine.
Lisaks veel sellest ajast, kui floristikat õppisin, oli mul tehtud kolm vahtplastist kaunistatut muna ja neid ma polnud ka jäädvustanud vist. Ega neid aastaid polegi kuigi palju olnud, kui saab aias munapühi pidada. Ka meil saaks sel aastal lastele aeda mune ja väikseid kingitusi peita. Kevad on küll külm olnud, see eest talv oli pehme ja kannatab õues olla küll.
Toas leidsin uue koha pildistamiseks või õigemini läksin vanasse kohta tagasi, lihtsalt see probleem, et köögilauda polnud seal enam, selle tirisin ma tuppa. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Mõned nädalad tagasi leidsin ma veel ühe laua, mis oli vaja kokku panna, et sinna peale saaks mõne kergema lillepoti toetada. Raskemaid ei julge panna, sest laud kõigub kuidagi kahtlaselt. Ega ma ei imesta ka, sest mul jäi üks jupp kokkupanemisel üle, aga siiani püsib püsti küll.
Olgu siis need amplid ja lauaseaded ja munad näitamiseks siin.

Vabariigi aastapäeva jalutuskäik

Sel aastal olen ma suhteliselt laisk looduses käija. Kuna ilm on peaaegu alati kevadine, siis mõtlen, et küll aega on ja küll ma lähen. Külmal talvel oli sund ennast liigutada nagu suurem. Käisin oma tavalise ringi läbi, ühes kohas oli isegi metsa vahepeal maha võetud, mida ma polnud näinudki. Looduses ma pilte ei teinud, otsisin sinililli, aga meil veel ei ole. Nupud sügaval lehtede all. Ühe tühja maja eest leidsin ilusa lumikellukeste põõsa ja seda ma pildistasin küll, sest aias on nad mul kuidagi laiali läinud. Aias tegingi kõige rohkem pilte. Esimesed võrkiirised on lahti, krookus puhkemas ja lumeroosid õitsevad juba kaks kuud. Esimesed nupud olid detsembris näha.

Esimene pilt 23.detsember ja teine tänane, lumeroosidel sama.

Suur aiaeri

Sel aastal ei ole ma aiapilte üldse näidanud. Pildistamas olen ka ainult kolm korda käinud, umbes nädalaste vahedega. Fotokal on kuupäevad sassis ja täpset aega ei tea, pole ära sättinud õigeks. Igatahes viimased pildid sai tehtud laupäeva õhtul. Viimasel nädalal on kevad suurte sammudega edasi astunud, et seda mahajäämust ajas tagasi teha. Iga päev on aias midagi uudistada. Varem otsisin ma ninakesi, sest täpselt ei mäleta kunagi, kuhu midagi sai pistetud. Sibullilli juurde pole muretsenud, neid on vähemaks jäänud, aga uusi tulijaid püsikute näol on ikka ka. Püsikutest praegu veel pilte ei teinud, see on rohkem tulbipostitus. Mõte on aeda koomale tõmmata, mõne läbikasvanud koha olen ka üles kaevanud. Sel kevadel kasutan igat vaba minutit, et aias toimetada. Väga naudin seda aega ja oma aeda ning lilli, mis teeb haigele hingele pai.

Esimene tulp, mis läks õitsema. Neid oli varem rohkem, aga see on ainuke, mis on järgi jäänud.

Ega siis kogu aeg ei saa lilleilu imetleda, vahel tuleb tööd ka teha. Kartulimaa kaevamine on siin pooleli. Kuluheina all on maasikad peidus, et neil oleks niiskem ja rohtu ei kasvaks ka nii palju. Nüüd on nad juba loori all.

Eelmise pildi nupsukesest puhkes selline kaunitar. Neid ongi kaks järgi jäänud.

Yellow bird, ta ongi selline

Ootame ja vaatame, millised narmastulbid nendest puhkevad

See on värskelt istutatud liguster, neid sain neli tükki ja lisaks ka ühe pisikese sirelitite