Kampsiku loovõmblemine II

See on järg eismesele postitusele Kampsiku loovõmblemine

Minu kampsik on ikka päris mantli mõõtu. Kaks oma kampsikut, üks mantel ja veel mõned osad ühest mantlist ja paarist Humanast leitud kampsikust. Nagu ma eelmises osas mainisin, siis sai kampsik - nimetagem teda siis nii, hoopis uue näo, kui kohale saabus minu kaunis monarhliblikas Ameerikamaalt. Uue kampsiku tegemise mõtted olid ka, aga lõpuks jäin ma ikka selle ühe juurde. 

Harutasin kõik tükid lahti, kaunistused jäid peale. Isegi need tükid, mis enam endisesse kohta ei sobinud, leidsid uues kohas kasutust. Keskmine seljatükk jäi täiega välja, ei sobinud tooni poolest. Seega liikus esialgne ülemine tükk keskele ja liblikas tuli hoopis ülemiseks. Lõiget muutsin ka. Kuna varrukate külgeõmblemine osutus päris keerukaks, siis tegin sirgelt otsapandud varrukad. Lõikasin maha ja õmblesin tükke juurde. Esikülgede ülemised tükid said ka uued. Keskelt võtsin ära vahetükid ja panin esiosale laiuseks juurde. Muidu ei oleks saanud ülekäiguga mantlit. Ja kuna mina eriti midagi ei mõõda, vaid lõikan silma järgi, siis parempoolse hõlma ülaosa tuli kaks korda uus lõigata. Esimene sai ikka väike, teise jaoks ma mõõtsin ka.  

 Siin mu suur abiline ja kvaliteedikontroll Kiti, kes mõõtis kõik uued tükid üle! 

Selle liblika leidsin ma täiesti juhuslikult ühest välismaisest blogist ja avastasin, et seda saab ka osta. Siis olin ma müüdud. Hetkega oli mul selge, kuhu see liblikas läheb. Mina kui liblikainimene ja mantel ilma liblikata! See ei lähe mitte! Nii ma selle liblika ära tellisin. Liblika kinnitamiseks kasutasin ma liimiriiet. Liblika kontuurid on masinal õmmeldud. Siis algas pärlitega tikkimine, sest nii oli juhendis. Tegin selliste pärlitega, mis ma kätte sain ja mis sobisid. Kasutasin "nähtamatut niiti". Pinterestist sain ühe hea piste juhendi, et pärlid liikuma ei jääks. Kasutasin ka pärlite kinnitamisel liimi.

Nii palju uusi oskusi sai omandatud ja rekendatud selle kampsiku õmblemisel. Tohutu hulk läbi vaadatud materjali Pinterstis, eriti erinevad tikkimise, õmblemise, nõelumise võtted siin . Tõesti ainult mõned võtted ja ilusad pildid, mis talletasin oma mällu ja rakendasin vastavalt oma oskustele. Mulle meeldis tohutult seda mantlit teha, mis siis, et kõik õmblused ei ole sirged ja pisted ühesugused. Higi, verd ja pisaraid said valatud, läkisn läbi tulest ja veest ning vasktorudest, aga mu soov see mantel valmis teha oli kõigest suurem. Kohtusin huvitavate inimestega, kellelt ammutasin inspiratsiooni ja jõudu edasiminekuks. Aitäh mu kaasteelistele, oli õpetlik kogemus!

 

Lõpuks läks mantel kevadel näitusele Vana-Võromaa Käsitüü´ tares. Kolm neid valmis saigi, aga kõik olid kampsikmantlid. Näitusel toimus ka üks südamlik kohtumine Avega, kellelt sain ühe mantli ja tohutult inspiratsiooni!

Taaskasutuslabakud

 Selle aasta esimene käsitöö projekt on minu taaskasutuslabakud. Kindad on õmmeldud kahest kampsikust, mille leidsin Humanast. Hall oli juba ära vanutatud, aga roosa vanutasin mina. Mul oli neid kampsikuid ikka mitu pesumasinas, aga üks läks nii kokku, et nukule jäi ka väikeseks! Ei oleks pidanud vanutama! Roosast kampsunist kasutasin esitükid labakute pealispoolteks. See roosa kaunistus oligi peal, niiet mul polnudki midagi rohkem vaja välja mõelda. Hallist kampsunist läksid käiku kahetoonilised hallid varrukad, millest sai peopesa pool. Materjali jäi hulga üle ja nüüd tean, mida edasi koguda, et üks kleit kunagi õmmelda. Mantel ju veel pooleli! Järgmisena võtan selle ette.

Lõike võtsin Pinterestist, ei usaldanud oma käe järgi teha. Oleksin liiga väikesed teinud. Need rohkem sellised ilukindad ju! Kõige toredam veel see, et roosa kampsuni varrukaotstest sain kinnastele ka mansetid teha. Minupoolne panus on äärte kaunistamine tikandiga. Jälle uurisin õpetust Pinterestist! Ühe korra harutasin üles ka, sest pisted ei tulnud ühesugused. Lõpptulemuses enam-vähem. Kinda mansetile õmblesin nööbid, mis on jällegi roosalt kampsikult. Väga lahe projekt! 

Käisin väljas karges talveilmas pildistamas. Meil umbes -20 praegu päeval, aga tundus rohkem. Õhk on ikka väga külm ja tundsin, et minu energiat jäi ka välja palju. Pilte sai hulga, minu arvates õnnestusid need hästi ja annavad erineva nurga alt kinnaste hingeelu edasi!

Kampsiku loovõmblemine

 Olen sellest teemast juba tükk aega huvitatud ja näpud sügelevad kaartide vahel ka midagi muud tegema. Mul on alles mõned enda kootud asjad, mis seisavad kapinurgas ja ei leia kasutust, sest on kas väikseks jäänud või lihtsalt ära kantud, aga millel on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus. Kindlasti sain tõuke oma viimasest töökohast Otepää gümnaasiumis ja mu healt kolleegilt ja sõbralt Avelt. Ave on väga suure loomepotensiaaliga inimene, kes on taaskasutusega tegelenud juba ammu. Nii ma siis koroona ajal ka oma esimese talvise  kleidi valmis tegin, aga sellest kunagi hiljem. Nõuka ajal õmblesin ma päris palju, riided püsisid koos küll ja kannatas kanda. Vot uuel eesti ajal ma enam sellega ei tegelenud, sest tundus, et nüüd on see keerulisem, enam ei piisa tükkide kokkuõmblemisest, vaid peab teadma ka tehnilisi võtteid ja igasuguseid nippe. No neid mul ju pole. 

Aga julge hundi rind on rasvane! Kui ma avastasin facebookis Kampsikute loovõmblemise grupi, asusin ma tegutsema. Mulle ajaliselt koolituste ajad ei sobinud, aga jälgisin palju suutsin ja hakkasin oma peaga tegema. Kõigepealt ma vanutasin enda villaseid kampsuneid ja ka pooleliolevaid asju. Kaks kootud vanutasin ka läbi. No materjali sai küll ja paar asja vanusid väga ära, mis kasutust ei leidnudki. Võtsin siis tükkide kaupa asjad ette, lõike tegin ka ühe pika kootud kampsuni järgi, sobitasin enam vähem paika ja siis hakkasin kujundust läbi mõtlema. 

No selline nõelumine või tikkimine või parandamine oli mulle uus teema, otsisin pinterestist väga palju erinevaid nii kootud, heegeldatud kui ka õmmeldud tooteid näidisteks. Läbi vaatasin kindlasti sadu kampsuneid, mantleid, mis iganes näidiseid. Kavandit ma ei teinud, vaid hakkasin tikkima. Alumise otsa lilled olid esimesed, siis tuli seljatükk ja varrukad. Keskele ei saanud head tooni ülejäänutega, tegin midagi ära, aga nüüd otsustasin selle sealt ära võtta ja muuta kujundust.

Tasku peale tegin ka lille ja sisse sai linnu aplikatsioon.

Praeguseks on läbi nii öelda minu kampsiku õmblemise esimene etapp, sest jõudsin ka koolitusele. Nädalavahetusel käisin Eve Mahhovi Kampsiku loovõmblemise mentorkoolitusel, mis oli väga vabastav, arendav ja sain sealt palju häid näpunäiteid, kuidas edasi minna. Nüüd ootan suurt üle selja ulatuvat liblikat, mis on mul tellitud USAst. On juba Eestis, tollimaks ka tasutud, aga Omniva ei lase ennast sellest häirida ja hoiab edasi enda käes. Seda ma mõtlesin kasutada küll oma uuel mantlil, aga selle tegemine jääb ära. Nimelt tahtsin ma teha oma vanaema suurrätist uut mantlit, aga see mõte laideti maha. Mina võtsin seda kui mulle kalli asja uuesti väärindamist. Kuna see on ikkagi nii hinnaline või õigemini hindamatu asi, siis selle kallale ei soovitatud minna. Ja teiseks minu olematu õmblusoskusega inimesel seda ka teha ei tasuks. Üks mure vähem, jääb ära. Mul on vaja see esimene mantel ikka ära lõpetada ja kuna ma nüüd muudan disaini, jään ise ka põnevusega ootama, kuidas see kõik välja kukub. Lisan veel mõned pildid pooleliolevast tööst, et näidata töö käiku. Kõige esimesi kampsuni pilte ju ei ole, et millest ma tegelikult alustasin.

12 kaarti 12 kuud

 Pole siia kaua aega midagi postitanud, aga mõtlesin, et selle viimase projekti võiks küll jäädvustada. Kaarte ja muid asju ikka teen, aga näitamiseni kuidagi jõua. Eks ta rohkem ettevõtmise asi ole, aga samas kulub selle peale hulga aega. Pole ka eriti ideid kaardikujunduse valdkonnas, uuemate teemadega mul midagi pistmist pole, sest ma ei kasuta digitaalseid masinaid, nii et igasuguseid topperid ja väljalõiked jäävad ära. Praegu on suund sinnapoole. 

Teeme Teistmoodi salong avaldas üleskutse, kus pakuti Mariuzs`e koolitust video vahendusel. Isegi kahte ja need mõlemad ma ka võtsin. Veebruari lõpus saabusid materjalid ja tasapisi hakkan neid tegema. See on ka väike kohustus ja väljakutse endale. Kaartide juures meeldib mulle nende kihilisus. Endal jääb sellest oskusest puudu, samuti ka mõtetest, kuidas midagi teha. Kõik nagu oleks juba tehtud, kuigi materjale on lademes olemas. Minu tempo juures jätkub sellest kõigest vähemalt kümneks aastaks!

Mariuzs´e projekti juures on olémas ka videod, millel näpuga järge ajades saab asja selgemaks. Ma teen muidugi natuke endamoodi ka. Nimelt mõtlesin, et kaardiservad võiks karestada ja distresstindiga natuke tuunida. Muidu jääb liiga kahvatuks. Samuti ei pane ma kaardi kihtide vahele padjakesi kaardi tõstmiseks, vaid kartongi, mis on kõvem ja hoiab paremini. Muidu on aluspind väga vetruv, mis mulle ei meeldi. Paberid on Mariuzs´e enda firmast ScrapBoys. Esimene kaart sai selline.

Retrostiilis juubelikaart

 Vahel ma teen mõne kaardi ka, aga tõesti harva. Naudin suve ja päikest ja oma aeda. Tore, kui mõne väljakutse ka saab. Mina vist enam tavalisi kaarte, kus mõni lilleõis ja tekst Palju õnne! teha ei saagi ja ega ma selliseid vist teinud ei olegi ning see ei anna endale midagi. Hobi ongi eriliste ideede teostamine ja väljakutsete vastuvõtmine.                                                                                                                           Ma uurisin Pinterestist retro teemat ka, kuigi pirn lõi kohe peas põlema, et peaks olema täpiline ja kaharad seelikud. Aastad siis 50ndad ja 60ndad. Ma leidsin isegi ühe lühikese video, kuidas teha paberist kleiti, aga mul jäi see variant tegemata, järgmiseks korraks! Ühe kleidi ma olen ka kunagi varem valmis voltinud, päris oma loometee alguses kui nii võib öelda. Seekord võtsin täpilise kleidi pildi pinterestist ja lisasin sinna sobivaid detaile. Kingad sain Lemoncrafti väljalõigete komplektist Ladies and Gentlemen. Väga hea komplekt, saab nii meeste kui ka naiste teemade puhul kasutada, sobib ka teiste paberitega. Käekott, kübar ja muffinid ning kohvitass lõiketeradega tehtud. Kaart läks kümnesse, sest juubilaril oligi must täpiline kleit seljas ja jalas pidid olema punased kingad, aga tald oli lahti tulnud, nii et see jäi ära. Ega need retro asjad ei ole ju igavesed! Kaardi taustaks kasutasin Mintay City of love ja Fabrica decoru Little elefants täpilist paberit. Väga mitmekülgne valik küll, aga sain nad klappima! Mul nüüd natuke töötuba ka ümber tuunitud. Tuli tuju ja viskasin tapeedi seina, vihmane ilm oli ja välja ei saanud, mis muud siis teha. Kusjuures esimese liblikatega oma elamises! Riiuli tellisin Vintage Studiost. Oleks küll laiemat tahtnud, aga ei olnud saada. Oma retroriiul jäi ka veel sisse. Rohkem seal toas praegu remonti ei tee, aga loodan järgmisel suvel muud tööd lasta teha, mina lage ei pane ja põrandat ei lihvi, need tööd jäävad veel ootele.

Kaardid meestele

 Kaua mõtlesin, et kas ma enam blogipostitusi teen, aga no mõne võiks teha, kuigi nii pikalt on paus vahele tulnud. Osad kaardid on läinud pildistamata ja sellega kaob see järjepidevus ka ära. Nüüd ei jõua seda paarikümmend postitustki teha, aga varem oli üle saja, aga siis ei olnud facebooki ega instagrami. Instas on fotode jäädvustamine nüüd mulle selgeks saanud ja enamuses pildistan telefoniga, nii et hea kohe üles laadida. Telefonist blogisse ma ei oska kohe panna, siis peab arvutisse salvestama ja kes see enam viitsib.

Olen kolmandat nädalat covidis, tõenäoliselt omikroni tüvi meeletu kurguvaluga, millest taastumine ei ole kergete killast. See siis olgu ka ajaloo huvides jäädvustatud ja ega rohkem midagi väga lisada polegi.

Üks meestekaart sai samuti jaanuaris tehtud. Olen sellele meesterahvale ka eelnevalt kaarte teinud. Märksõnadeks seekord reisimine ja armastab kinkida kollaseid lilli. Tegin ka apsaka kaardi sisse. Ma algul ei pidanud tekstile numbrit lisama, aga lõpuks tegin vanahärra lausa kümme aastat vanemaks. Tellija kleepis sinna lilleõie peale ja saime asja korda.

Veebruari juubilarile valmis rahataskuga kaart sinistes toonides. Muidu motokahuviline ka, aga ei mahtunud peale, sai sisse. Kaardi valmistamisel kasutasin üht näidiskaarti Pinterestist ja tõesti ajasin näpuga järge, kui palju kihte paberit ja kuhu. Lilli sellel kaardil ei olnud, aga tellija tahtis, sest see mees on lillesõber ka, istutab koolis lilled amplitesse ja hooldab neid, nii said lilled peale. Selle kaardi juures kasutasin ka rahatasku nurga tegemiseks lõiketera ja see tõesti toimib. Tellisin kunagi ühe šokolaaditasku lõiketera hirmkalli raha eest ja mul ei ole sellega midagi teha, no ei sobi. Võimatu taskut välja lõigata, saab, aga ei jää hea. Väga lihtne küll, aga tasku jääb kehvake. Keeruline siin seletada, ma ise teen teisiti ja näeb parem välja. Kaardi jaoks pildi printisin Pinterestist, mutreid ka lilledele lisaks. Nüüd vaatan, et mõlemal kaardil on sama taust.