Kui kiiresti aeg lendab! See minu jaoks murranguline aasta hakkabki lõppema. Aasta teine pool, mida veel naudin, on möödunud tohutu kiirusega. Sel aastal sai päris palju paberitööd tehtud ja uusi asju juurde õpitud. Õppisin mixed mediat, dekupaaži paberile ja metallile, foamiranist lilli ja lahtise kaanega karpi tegema. Olen kohtunud paljude uute ja huvitavate inimestega, ka täiesti teisest valdkonnast kui paberimaailm. Sain kinnitust sellele, et olen loov inimene ja rutiin mulle ei sobi. Mulle meeldib see, mida ma teen. Olen teinud rahu kõigega ja kõigiga ja sellega leidnud sisemise rahulolu ka endas. Ootan väga uut aastat, see toob kindlasti uusi tuuli, lihtsalt peab tooma. Midagi on ka õhus, aga eks sellest juba siis kui see kõik käes on. Tõenäoliselt saan vähem paberitega tegeleda, aga selle asemel teha midagi muud. See, mis on määratud, tuleb just õigel ajal ja mitte varem, aga samas ei tohi seda ise maha magada, muidu võib sellest ilma jääda. Kui ma vahel mõtlen, et millesse ma usun, siis kindlasti saatusesse ja asjade ettemääratusse. Lihtsalt tuleb sellega leppida ja püüda seda mõista, mitte püüda püüdmatut. Samas oma unistuses võib ju ikka Sinilindu püüda!
Kuna pealkirjaks sai Aasta viimane, siis olgu see ka aasta viimane postitus, kuigi algselt mõtlesin aasta viimast karpi näidata. Las jääda mõni töö ka uue aasta algusesse, muidu jääb algus liiga tühjaks!
Viimane karp sai jällegi roosa, sest läks ühele väikesele printsessile. See karp on eelmise teekarbi mõõdus, sest teistes mõõtudes toorikuid mul polnud praegu.
