Olen sellest teemast juba tükk aega huvitatud ja näpud sügelevad kaartide vahel ka midagi muud tegema. Mul on alles mõned enda kootud asjad, mis seisavad kapinurgas ja ei leia kasutust, sest on kas väikseks jäänud või lihtsalt ära kantud, aga millel on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus. Kindlasti sain tõuke oma viimasest töökohast Otepää gümnaasiumis ja mu healt kolleegilt ja sõbralt Avelt. Ave on väga suure loomepotensiaaliga inimene, kes on taaskasutusega tegelenud juba ammu. Nii ma siis koroona ajal ka oma esimese talvise kleidi valmis tegin, aga sellest kunagi hiljem. Nõuka ajal õmblesin ma päris palju, riided püsisid koos küll ja kannatas kanda. Vot uuel eesti ajal ma enam sellega ei tegelenud, sest tundus, et nüüd on see keerulisem, enam ei piisa tükkide kokkuõmblemisest, vaid peab teadma ka tehnilisi võtteid ja igasuguseid nippe. No neid mul ju pole.
Aga julge hundi rind on rasvane! Kui ma avastasin facebookis Kampsikute loovõmblemise grupi, asusin ma tegutsema. Mulle ajaliselt koolituste ajad ei sobinud, aga jälgisin palju suutsin ja hakkasin oma peaga tegema. Kõigepealt ma vanutasin enda villaseid kampsuneid ja ka pooleliolevaid asju. Kaks kootud vanutasin ka läbi. No materjali sai küll ja paar asja vanusid väga ära, mis kasutust ei leidnudki. Võtsin siis tükkide kaupa asjad ette, lõike tegin ka ühe pika kootud kampsuni järgi, sobitasin enam vähem paika ja siis hakkasin kujundust läbi mõtlema.
No selline nõelumine või tikkimine või parandamine oli mulle uus teema, otsisin pinterestist väga palju erinevaid nii kootud, heegeldatud kui ka õmmeldud tooteid näidisteks. Läbi vaatasin kindlasti sadu kampsuneid, mantleid, mis iganes näidiseid. Kavandit ma ei teinud, vaid hakkasin tikkima. Alumise otsa lilled olid esimesed, siis tuli seljatükk ja varrukad. Keskele ei saanud head tooni ülejäänutega, tegin midagi ära, aga nüüd otsustasin selle sealt ära võtta ja muuta kujundust.
Tasku peale tegin ka lille ja sisse sai linnu aplikatsioon.
Praeguseks on läbi nii öelda minu kampsiku õmblemise esimene etapp, sest jõudsin ka koolitusele. Nädalavahetusel käisin
Eve Mahhovi Kampsiku loovõmblemise mentorkoolitusel, mis oli väga vabastav, arendav ja sain sealt palju häid näpunäiteid, kuidas edasi minna. Nüüd ootan suurt üle selja ulatuvat liblikat, mis on mul tellitud USAst. On juba Eestis, tollimaks ka tasutud, aga Omniva ei lase ennast sellest häirida ja hoiab edasi enda käes. Seda ma mõtlesin kasutada küll oma uuel mantlil, aga selle tegemine jääb ära. Nimelt tahtsin ma teha oma vanaema suurrätist uut mantlit, aga see mõte laideti maha. Mina võtsin seda kui mulle kalli asja uuesti väärindamist. Kuna see on ikkagi nii hinnaline või õigemini hindamatu asi, siis selle kallale ei soovitatud minna. Ja teiseks minu olematu õmblusoskusega inimesel seda ka teha ei tasuks. Üks mure vähem, jääb ära. Mul on vaja see esimene mantel ikka ära lõpetada ja kuna ma nüüd muudan disaini, jään ise ka põnevusega ootama, kuidas see kõik välja kukub. Lisan veel mõned pildid pooleliolevast tööst, et näidata töö käiku. Kõige esimesi kampsuni pilte ju ei ole, et millest ma tegelikult alustasin.
