Minialbum

 Ma postitan küll harva, aga sellest albumist peab loo tegema. Nii tema saamisloo kui ka sisu pärast.

Üks esimesi lõiketerasid, mis ma Temust soetasin, oli rõngaskinnitusega albumi või märkmiku oma. Tahtsin ka kohe katsetada, milline tulemus jääb. Väga ilus sai. Kokku kaantega tegin 10 lehte. Sisulehtede kaunistamiseks sai heledates toonides pabereid valitud. Kuna tänaseks on see album omanikuga ja enne ma endale üles ei kirjutanud, siis ma ei teagi, mis pabereid kasutasin. Aga ma pärast lähen vaatan ja võibolla leian põhipaberid üles. 

Album jäi mul seisma sisulehtede kaunistamise pärast. Ma ei teadnud, mis sinna sisse tuleb ja kellele see saab, siis  kaunistasin ainult mõne lehe ära. Albumi lõiketerade komplektis on ka sisulehtede jaoks eraldi lõiketerad, igati asjalik komplekt.

Nüüd hilissügisel on mu parima sõbrantsi sünnipäev. Sel aastal juubel - 60! Kui kiiresti aastad läevad! Alles olime 20ndates ja kohtusime esimest korda mõlemad oma esimeses töökohas Missos. Elasime algul ka ühes korteris ja nii meist sõbrannad said. See sõprus on püsinud mõõnade ja tõusudega tervelt nelikümmend aastat! 

Ma otsustasin, et teen sellest luuletustega albumi. Ühel lehe poolel on luuletus, mis mind on puudutanud ja sobib meid, mind või rohkem mu sõbrantsi moel või teisel iseloomustama. Need luuletused tahan ma ka siia jäädvustada. Teisele lehe poolele sobib mõni foto või võib ka nii jätta, sest kõik leheküljed on kaunistatud.

Ja nagu kiuste ikka sellistel puhkudel peab midagi juhtuma, siis minu värviprinter andis otsad. Ehku peal oli ta küll juba nagunii. Umbes viis aastat tgasi kukkus mul ühe toa krohvitud lagi alla. Saime majale uue katuse ja lagi kuivas alt ära, liiv ja tsement ka paljalt koos ei seisa. Õnneks mina pihta ei saanud. Juhtus see kõik öösel kella poole kolme paiku. Pihta sai mu printer, millel enam ei töötanud skännimine ega fotode tegemine. Printida veel sai. Nüüd sain just uued värvikassetid sisse, õnneks analoogid, mis maksavad kordades vähem. Sain vist korra printida ka ja siis oligi kõik. Tahtsin need luuletused paksemale paberile printida, isegi sain ühe lehe tehtud, aga ta vedas mingi teise lehe alla kinni. Lehe sain ka lahti, natuke pidin seal jõudu ka kasutama, et lehte kätte saada. Kas siis sellepärast või mingil muul põhjusel printer enam tööle ei hakanud. Õnneks saab meie raamatukogus printimise teenust kasutada ja nii ma sain oma luuletused tehtud, küll ainult valgele õhukesele paberile, muu ei ole lubatud. Tuunisin need lehe ääred ära, et näeks natuke vanem välja ja sai hea ka. Kahe lehekülje peale püüdsin ka ühe liblika panna.

Meie mõlema lemmikluuletaja Lauri Räpp. Tema sõnadega avan ma albumi.

Need read pärinevad ühelt mu kalendrilehelt

Tema tegutseb fb-s Prouadel on öelda... nime all

Uued fondid sai alla laetud, meeldib lihtne trükiteksti oma

...ja muidugi igasuguste kaunistustega ka 

Mind isiklikult puudutas see luuletus sügavalt, nagu mu elust maha kirjutatud...

Kampsiku loovõmblemine II

See on järg eismesele postitusele Kampsiku loovõmblemine

Minu kampsik on ikka päris mantli mõõtu. Kaks oma kampsikut, üks mantel ja veel mõned osad ühest mantlist ja paarist Humanast leitud kampsikust. Nagu ma eelmises osas mainisin, siis sai kampsik - nimetagem teda siis nii, hoopis uue näo, kui kohale saabus minu kaunis monarhliblikas Ameerikamaalt. Uue kampsiku tegemise mõtted olid ka, aga lõpuks jäin ma ikka selle ühe juurde. 

Harutasin kõik tükid lahti, kaunistused jäid peale. Isegi need tükid, mis enam endisesse kohta ei sobinud, leidsid uues kohas kasutust. Keskmine seljatükk jäi täiega välja, ei sobinud tooni poolest. Seega liikus esialgne ülemine tükk keskele ja liblikas tuli hoopis ülemiseks. Lõiget muutsin ka. Kuna varrukate külgeõmblemine osutus päris keerukaks, siis tegin sirgelt otsapandud varrukad. Lõikasin maha ja õmblesin tükke juurde. Esikülgede ülemised tükid said ka uued. Keskelt võtsin ära vahetükid ja panin esiosale laiuseks juurde. Muidu ei oleks saanud ülekäiguga mantlit. Ja kuna mina eriti midagi ei mõõda, vaid lõikan silma järgi, siis parempoolse hõlma ülaosa tuli kaks korda uus lõigata. Esimene sai ikka väike, teise jaoks ma mõõtsin ka.  

 Siin mu suur abiline ja kvaliteedikontroll Kiti, kes mõõtis kõik uued tükid üle! 

Selle liblika leidsin ma täiesti juhuslikult ühest välismaisest blogist ja avastasin, et seda saab ka osta. Siis olin ma müüdud. Hetkega oli mul selge, kuhu see liblikas läheb. Mina kui liblikainimene ja mantel ilma liblikata! See ei lähe mitte! Nii ma selle liblika ära tellisin. Liblika kinnitamiseks kasutasin ma liimiriiet. Liblika kontuurid on masinal õmmeldud. Siis algas pärlitega tikkimine, sest nii oli juhendis. Tegin selliste pärlitega, mis ma kätte sain ja mis sobisid. Kasutasin "nähtamatut niiti". Pinterestist sain ühe hea piste juhendi, et pärlid liikuma ei jääks. Kasutasin ka pärlite kinnitamisel liimi.

Nii palju uusi oskusi sai omandatud ja rekendatud selle kampsiku õmblemisel. Tohutu hulk läbi vaadatud materjali Pinterstis, eriti erinevad tikkimise, õmblemise, nõelumise võtted siin . Tõesti ainult mõned võtted ja ilusad pildid, mis talletasin oma mällu ja rakendasin vastavalt oma oskustele. Mulle meeldis tohutult seda mantlit teha, mis siis, et kõik õmblused ei ole sirged ja pisted ühesugused. Higi, verd ja pisaraid said valatud, läkisn läbi tulest ja veest ning vasktorudest, aga mu soov see mantel valmis teha oli kõigest suurem. Kohtusin huvitavate inimestega, kellelt ammutasin inspiratsiooni ja jõudu edasiminekuks. Aitäh mu kaasteelistele, oli õpetlik kogemus!

 

Lõpuks läks mantel kevadel näitusele Vana-Võromaa Käsitüü´ tares. Kolm neid valmis saigi, aga kõik olid kampsikmantlid. Näitusel toimus ka üks südamlik kohtumine Avega, kellelt sain ühe mantli ja tohutult inspiratsiooni!

Taaskasutuslabakud

 Selle aasta esimene käsitöö projekt on minu taaskasutuslabakud. Kindad on õmmeldud kahest kampsikust, mille leidsin Humanast. Hall oli juba ära vanutatud, aga roosa vanutasin mina. Mul oli neid kampsikuid ikka mitu pesumasinas, aga üks läks nii kokku, et nukule jäi ka väikeseks! Ei oleks pidanud vanutama! Roosast kampsunist kasutasin esitükid labakute pealispoolteks. See roosa kaunistus oligi peal, niiet mul polnudki midagi rohkem vaja välja mõelda. Hallist kampsunist läksid käiku kahetoonilised hallid varrukad, millest sai peopesa pool. Materjali jäi hulga üle ja nüüd tean, mida edasi koguda, et üks kleit kunagi õmmelda. Mantel ju veel pooleli! Järgmisena võtan selle ette.

Lõike võtsin Pinterestist, ei usaldanud oma käe järgi teha. Oleksin liiga väikesed teinud. Need rohkem sellised ilukindad ju! Kõige toredam veel see, et roosa kampsuni varrukaotstest sain kinnastele ka mansetid teha. Minupoolne panus on äärte kaunistamine tikandiga. Jälle uurisin õpetust Pinterestist! Ühe korra harutasin üles ka, sest pisted ei tulnud ühesugused. Lõpptulemuses enam-vähem. Kinda mansetile õmblesin nööbid, mis on jällegi roosalt kampsikult. Väga lahe projekt! 

Käisin väljas karges talveilmas pildistamas. Meil umbes -20 praegu päeval, aga tundus rohkem. Õhk on ikka väga külm ja tundsin, et minu energiat jäi ka välja palju. Pilte sai hulga, minu arvates õnnestusid need hästi ja annavad erineva nurga alt kinnaste hingeelu edasi!

Kampsiku loovõmblemine

 Olen sellest teemast juba tükk aega huvitatud ja näpud sügelevad kaartide vahel ka midagi muud tegema. Mul on alles mõned enda kootud asjad, mis seisavad kapinurgas ja ei leia kasutust, sest on kas väikseks jäänud või lihtsalt ära kantud, aga millel on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus. Kindlasti sain tõuke oma viimasest töökohast Otepää gümnaasiumis ja mu healt kolleegilt ja sõbralt Avelt. Ave on väga suure loomepotensiaaliga inimene, kes on taaskasutusega tegelenud juba ammu. Nii ma siis koroona ajal ka oma esimese talvise  kleidi valmis tegin, aga sellest kunagi hiljem. Nõuka ajal õmblesin ma päris palju, riided püsisid koos küll ja kannatas kanda. Vot uuel eesti ajal ma enam sellega ei tegelenud, sest tundus, et nüüd on see keerulisem, enam ei piisa tükkide kokkuõmblemisest, vaid peab teadma ka tehnilisi võtteid ja igasuguseid nippe. No neid mul ju pole. 

Aga julge hundi rind on rasvane! Kui ma avastasin facebookis Kampsikute loovõmblemise grupi, asusin ma tegutsema. Mulle ajaliselt koolituste ajad ei sobinud, aga jälgisin palju suutsin ja hakkasin oma peaga tegema. Kõigepealt ma vanutasin enda villaseid kampsuneid ja ka pooleliolevaid asju. Kaks kootud vanutasin ka läbi. No materjali sai küll ja paar asja vanusid väga ära, mis kasutust ei leidnudki. Võtsin siis tükkide kaupa asjad ette, lõike tegin ka ühe pika kootud kampsuni järgi, sobitasin enam vähem paika ja siis hakkasin kujundust läbi mõtlema. 

No selline nõelumine või tikkimine või parandamine oli mulle uus teema, otsisin pinterestist väga palju erinevaid nii kootud, heegeldatud kui ka õmmeldud tooteid näidisteks. Läbi vaatasin kindlasti sadu kampsuneid, mantleid, mis iganes näidiseid. Kavandit ma ei teinud, vaid hakkasin tikkima. Alumise otsa lilled olid esimesed, siis tuli seljatükk ja varrukad. Keskele ei saanud head tooni ülejäänutega, tegin midagi ära, aga nüüd otsustasin selle sealt ära võtta ja muuta kujundust.

Tasku peale tegin ka lille ja sisse sai linnu aplikatsioon.

Praeguseks on läbi nii öelda minu kampsiku õmblemise esimene etapp, sest jõudsin ka koolitusele. Nädalavahetusel käisin Eve Mahhovi Kampsiku loovõmblemise mentorkoolitusel, mis oli väga vabastav, arendav ja sain sealt palju häid näpunäiteid, kuidas edasi minna. Nüüd ootan suurt üle selja ulatuvat liblikat, mis on mul tellitud USAst. On juba Eestis, tollimaks ka tasutud, aga Omniva ei lase ennast sellest häirida ja hoiab edasi enda käes. Seda ma mõtlesin kasutada küll oma uuel mantlil, aga selle tegemine jääb ära. Nimelt tahtsin ma teha oma vanaema suurrätist uut mantlit, aga see mõte laideti maha. Mina võtsin seda kui mulle kalli asja uuesti väärindamist. Kuna see on ikkagi nii hinnaline või õigemini hindamatu asi, siis selle kallale ei soovitatud minna. Ja teiseks minu olematu õmblusoskusega inimesel seda ka teha ei tasuks. Üks mure vähem, jääb ära. Mul on vaja see esimene mantel ikka ära lõpetada ja kuna ma nüüd muudan disaini, jään ise ka põnevusega ootama, kuidas see kõik välja kukub. Lisan veel mõned pildid pooleliolevast tööst, et näidata töö käiku. Kõige esimesi kampsuni pilte ju ei ole, et millest ma tegelikult alustasin.