Suveromantika

Kolmandik juunist on läbi ja polegi siia enam midagi postitanud. Mõni kiire pilt fb lehel ja ongi kõik. Nädala pärast on kool läbi. Ma ei suuda seda veel endale ette kujutada, et enam ei ole Vaksali tänava kohvikut, meie seltskonda, kolme erilist ja omanäolist juhendajat, lilli ja palju muudki, mis sinna juurde käis. Nüüd on tunne, et võiks juba midagi teha, lilled hakkavad käes püsima, kõrgused lähevad paika, lillede vahele saab õhku ja tuhat muud pisiasja veel. Mis saab edasi? Tuhat küsimust, mõtet ja kõhklust-kahtlust poeb hinge.
Ma tahan sellel alal töötada, mis muidu kõigest õpitust kasu on. Iga päev peab lilledega tegelema ja kimbu sättima, muidu kaob tunnetus käest. See ei ole päris rattasõit, et kord õpitud ja siis enam ei unune. Ununeb küll, uusi suundi ja trende tuleb iga päev juurde, kõige sellega tuleb kursis olla ja ise katsetada. Käisin Räpina demo üritusel, kus soome florist Tiina Koskinen tegi kokku viisteist suvist seadet ja kimpu. Sealt sain ise idee, teha hambaorkidest kimbu või seade alus.
Esimene kimp on kodus tehtud mulle kingitud talinelkidest. Ma pidin pikali kukkuma, kui mai lõpus talinelgid õitsesid. Loodus on nii muutunud. Kui tavaliselt saan ikka tulpe, siis sel aastal polnud neist enam jälgegi. Teised seaded ja kimbud on tehtud koolis.