Selle retseptiraamatuga sai vanu oskusi värskendatud. Kartsin juba, et ammu õpitu on ununenud, aga õnneks sain ikka hakkama. Klapiga peidetud belgia pistes märkmikku ma vist polegi teinud peale koolituse, ilma klapita küll. Materjali kulus selle raamatu valmistamiseks päris palju, on teine selline kobedam. Sees kakssada kuusteist lehekülge Räpina ökopaberit. Lehekülgede tembeldamiseks ostsin uue templi, sest sooviti just selliseid lehti. Täna tegin siis sada kaheksa tembeldatud lehte. Sildid retseptidele, nimelisi kaksteist, mis on esikülje taskus ja veel lisaks kaheksa tagataskus. Köidetud sai kaheksateist plokki. Õmblemisniit oli nii pikk, et ulatus töölaua pealt toaukseni. Õnneks keerdu ei läinud ja jagus küll. Tõelist raskust valmistas seekord kaane kaunistamine, no kuidagi ei leidnud seda õiget tunnet. Lõpuks kasutasin sama sildi motiivi mis vahelehtedel ja vot see oligi see, mida ma otsisin.
Praegu on suur rahulolu hinges, et valmis sai, paras väljakutse mulle, aga hakkama sain. Nii on paljude asjadega elus, et alla ei tohi kunagi anda, hakkama saab alati ja kui midagi ei täitu praegu, siis pole veel selleks õige aeg, aga püüeldes oma eesmärkide poole võivad nad siiski täide minna.
3 kommentaari:
Ma olen Sinu mõttemaailmaga nii nõus. Nii lahe retseptiraamat ja lahedad on ka need inimesed, kes sellist raamatut peavad. Ilusad värvid, ilus teostus. Sina aga pusi vapralt edasi! Läbi raskuste tähtede poole, eks :)
Aitäh, Marge! Ma loodan ka, et see raamat kunagi retsepte täis saab, aga on rohkem selline pidupäeva variant. Igapäevasest tarbimisest võib lihtsalt ära kuluda.
Väga äge retseptiraamat!
Postita kommentaar