Päev botaanikaaias

Eile käisin ma Tartu botaanikaaias, niisama. Ma olin kindel, et iirised veel õitsevad ja nii oligi. Leidin sealt ühe lemmiku Sable night ja sain teada, et mul on ka Wabash. Ahmisin seda ilu enda sisse niipalju kui mahtus ja tegin mõne pildi ka, aga pildile jääb ainult meenutus, mitte see tunne, mille sealt sain. Ilm oli võrratu, päike paistis, parajalt mõnus soe. Nii mõnigi seltskond pidas piknikku või sünnipäeva, seepärast ka kõiki kohti ei saanud pildistada. Ega ma kõikjale ei jõudnud ka. Pojengid õitsesid ka, üha enam meeldivad mulle lihtõielised, mis on  väga huvitavad. Nägin ära ka Coral sharmi, see toon on nii huvitav roosakas või isegi mõne nurga alt oranžikas, igas päikesekiires erineva varjundiga.
Huvitav on kivila, kus kasvavad mägisibulad ja kaktused. Nägin ära ka uut tüüpi aia, kus pannakse kivid küljeli püsti või kuidas seda öelda. Mõned huvitavad leiud veel nagu näiteks roniv hortensia täies õiteilus, õitsev kuuking, suurelehine tobiväät, millest pilti ei saanudki. Mägisibulate juures meeldis mulle kuradiküüs, see nimi on nii äge. Tiigi ääres oli ka üks kõrge õitseja, meenutas natuke liiliat, aga nime ma lihtsalt ei näinud. Esimesed roosid õitsesid ka, vist rugosad. Tore oli, nii lõõgastav ja vabastav päev. Kui koju sõitsin, hakkas sadama, müristas ja lõi välku, kohati tuli rahet ka. Õigesti ajastatud päev!
Natuke shoppasin ka, aga endale mitte midagi, sai pojale suveks garderoobi täiendatud ja kodunt süüa viidud, esimesed maasikad ka!

Sable Night

Wabash

Meelis-kuldking

Roniv hortensia

Natuke äratundmisrõõmu ja muud

Kõik kordub... Mul oli vaja teha kaks kaarti meesterahvastele. Üks kolleegi kõrgkooli lõpetavale pojale ja teine motohuvilisele meesterahvale juubeliks. Kuna noormehele kingitakse lõpetamise puhul kell, siis valmis kaart kellaga, teisega oli asi keerulisem. Ma algul ei uurinud ka seda motohuvi ja kaldusin juba sinna Harley Davidsoni kanti, aga järelepärimisel selgus, et juubilar on krossisõitja. Sellega muutusid kõik mu plaanid ja nii ei jäänudki muud üle kui pöörduda ühe kahe aasta taguse kaardi poole, mille sai minu nüüd varsti kahekümne aastaseks saav poeg.  Selle järgi valisin tausta ja tee, millel sõidab mootorratas. See valik tehtud, lugesin ka enda kommentaaridest äratundmisrõõmust ja jään seda põnevusega ootama.

Veel kaarte lõpetajatele

... ja ikka tüdrukutele. Tavaliselt tahetakse ikka roosades toonides ning lilli ja liblikaid ka. Seekord telliti üks roosa ja teine kollastes toonides. Kollaseid pabereid, taustu ja muid vidinaid on mul tunduvalt vähem kui roosasid, aga midagi ma ikka kokku panin. Siin need kaardid on ja sellised nad said, järgmised kaardid tulevad meesterahvastele.

Kaardid lõpetajale

Paluti teha mõned kaardid kooli lõpetajatele. Selleks printisin ma välja erinevaid taustu roosades ja lillades toonides, samuti lillemotiive, aga kui tegemiseks läks, siis kasutasin ma sellest materjalist väga vähe. Lihtsalt mõtlesin üle, et mida kõike ma kaardi peale panna tahaksin. Tihti on nii, et vähem on parem, mis minu puhul antud kaarte tehes ei kehtinud. No ei tule seda õiget inspiratsiooni, aga tegema peab. Vahepeal tegin veel mõned kaardid, aga jäid pildistamata, nagu minu puhul viimasel ajal juhtub. Ma loodan siiski nendest ka pildid siia panna, sest viimasel minutil leidsin fotograafi ka.

Ühe liblika lugu

Tegelikult läksin ma aeda oma iiriseid pildistama ja tegin juba isegi mõned võtted ära, kui sattusin naabrinaisega lobisedes tema aeda. Ja äkki nägin ma seal seda kevadist liblikat, keda mul kuidagi pildistada pole õnnestunud. Ma ei tea ta nime, aga väike vahva täpiline tegelane, kes valis endale varase rukkilille puhma välja. Nii ma seal siis klõpsutasin ja lisaks makrovõttele tegin ka sari võtteid. Kokku tegin üle 250 pildi, no mõni sai ikka iiristest ka, aga nendest siis mõni teine kord. Lõppu veel teisi liblikaid ja üks mumm. Ma olen sel kevadel isegi pääsusaba näinud ja minu unistus oleks ka teda pildile saada.