Täna tegin fotokaga tiiru aias ja sain isegi selle suve esimese! liblika objektiivi ette. Sel suvel on liblikaid vähe, seda ütlevad teisedki ja seda külma kevade tõttu. Lootsin täna oma uut päevaliiliat pildistada, aga polnud ühkti avanenud õit. See-eest sain jäädvustada esimese õie nelgiõieliselt sammalroosilt. On teine selline nääpsuke, aga esimese talve elas ikka üle. Ühel iirisel on ajaarvamine sassi läinud, oli ühe õie avanud. Rohutirtsud armastavad päevaliiliaid, jälgisin üht tegelast kohe tükk aega.
Midagi kurba on ka meie aiasõprade ringkonnas juhtunud. Olen jälginud Thela
aiablogi aastaid. Olen tuttav tema aia kujunemise looga kivisel pinnasel ja samuti ka muude elulooliste sündmustega. Juulikuu Maakodu numbris ilmus pikk lugu Thela tervendavast aiast. Kõik tundus ilus, kuigi ohumärke oli tunda õhus juba ammu... Nii juhtuski, et see tugev ja samas nii habras naine jõudis kohale... Tema blogi päises on moto "Me kõik oleme kuhugi teel". Olgu tal siis seal taevastes aedades palju rahu.
0 kommentaari:
Postita kommentaar