Minu lapiseelik

Ma lubasin sel aastal käsitööseltsis vähemalt ühe lapitöö valmis teha ja see lubadus sai juba sel nädalavahetusel täidetud. Meil toimus kahepäevane  käsitöölaager Hanikases, kus oli vaba teema õmblemiseks ja mina tahtsin seal endale lapiseeliku õmmelda. Õmmelnud oma elus olen ma päris palju, aga viimasel paarikümnel aastal eriti mitte. Tänased elektrilised õmblusmasinad on minu suur hirm, sest mul on kodus veel praegugi töötav Singer õmblusmasin. Ainult et, kas ta on nüüd eelmisest või üleeelmisest sajandist, ma ei tea. Sellega olen ma õmmelnud nii endale kui ka oma pojale.
Laagrisse minnes oli mul kodutöö tehtud, see tähendab, et lapitükid olid mul välja lõigatud. Seelik on sada protsenti taaskasutus. Enamuses poja särkpluusid, üks minu seelik ja Humanast ostetud kardinatükk kahe erineva pitsiga. Ainuke uus asi on ülemine trikotaažist värvel. Lappide kaunistamine toimus kohapeal. Seelikul on varruka trippidega taskud, kõik kõlblikud taskuklapid jätsin ka külge. Kaunistasin pitside, kardinatükkide ja roospaelaga. Allääres on ka pitsirida. See ilu ei valminud muidugi ilma abita. Aitäh Ilmele ja Jaanale, kes ka aitasid õmmelda. Üksi poleks ma nii lühikese ajaga seda seelikut valmis jõudnud.
Laager oli tore vaheldus ja õmblemine vaheldus söögipauside ja seltskondliku tegevusega. Ka kohaliku seltsi liikmed osalesid usinasti, kõige noorem osavõtja oli seitsme aastane! Otsustati, et laager saab traditsiooniks ja järgmisel aastal kohtume jälle.