Minu lemmikud on liblikad. Mulle meeldivad nad kõik, aga eriti pääsusaba. Nad on tabamatud, haldjalikud, nende tiivalöögi puudutus paneb südame kiiremini põksuma. Kirjutada saab mulle grosseve[ät]gmail.com Blogis oleva materjali avalikul kasutamisel palun viita algsele postitusele. Fotosid võib kasutada ainult minu loal. Tänan!
Nädal tagasi käisin esimest korda peale koroonat Tartus. Põhjuseks Maria koolitus. Tahtsin kodunt välja saada ja teiste paberihuvilistega kohtuda. Loomulikult ka inspiratsiooni uute tööde jaoks. Pikk tööpäev oli, palju uut ja põnevat. Junkbook märkmik on hea selle poolest, et sinna võib kõik oma materjalide ülejäägid ära kasutada.
Kaanele tegime savitrükki ja värvisime selle ära ning lakkisime motiivi krakleelakiga, mis tekitab mõranenud pinna. Sisse tegime ühe lehe taimedega ka mõranenud pinnaga, aga katsime taime krakleepastaga ja lisasime värve. Need olid kaks kõige põnevamat asja. Järjehoidja tegemine on vahva. Lisasime ümbriku, kuivatatud taimelehti, pitsi, kangast ja tembeldasime lehekülgi. Kõik need kaunistatud lehed on märkmikus jagajad. Köitmine muidugi kõige raskem ja aeganõudvam tegevus. Ma ei jäänud oma märkmiku seljaga rahule ja võtsin selle kodus lahti ning tegin uuesti. Sai palju parem.
Kui teised korjavad oma aedadest kive välja, siis mina kogun nad kõik hoopis oma aeda kokku. Põllu äärest leidsin ma juba varakevadel ühe ilusa suure lapiku kivi. Ta oli tõeliselt suur ja raske. Peale veeretamise ma muud ette võtta ei suutnud. Paar päeva veeretasin, siis tuli naabrinaine käruga appi ja kivi sai suure lillepeenra äärekiviks. Enne lillepeenart on mul väike lapike isetekkelist looduslikku muru ja enne trimmerdamist korjasin ma sealt mairoosid ja meelespead ära ja tegin neist väikese lilleseade. Sünnipäeva seade oli juba ära närtsinud ja sama plastvahu sisse tegin uue. Enne muidugi võtsin selle tüki ämbrist välja, leotasin veel natuke ja pöörasin teisipidi. Eelmisest seadest kasutasin parkjuurt. Kivi peal on hea pildistada ka.
Vihmaste ilmadega ei saa aias olla ja tuleb siis postitusi järgi teha. Seoses eriolukorra väljakuulutamisega 12.märtsil jäi ära kauaoodatud Poola koolitaja Mariusz´e scrapalbumi koolitus Tartus. Kõigil oli muidugi suur huvi kursuse vastu ja nii tehti ettepanek teha koolitus veebis video järgi ja Mariusz saadab meile materjalid. Kõik see võttis muidugi hulga aega ja umbes aprilli keskpaiku saime asjad niikaugele, et võisime oma veebitunni endale sobival ajal läbi viia. Selleks ajaks oli minu suur scrapalbum juba valmis.
Peab ütlema, et see album oli ikka tükk maad lihtsam teha kui eelmine. Kasvõi sellegi poolest, et kõik kartongist detailid olid ju olemas ja välja lõigatud. Ise pidime ainult pildikesi välja lõikama ja lehed mõõtu. Kaane materjal oli väga huvitav, vist eco tselluloosimass, ühelt poolt natuke pehmem. Katsime kaaned kalinguriga, ehitasime seljakinnituse, tegime taskud ja kaunistasime lehed. Kaane kaunistusele oli siin rohkem tähelepanu pööratud. Ma päris üks ühele ei teinud, kuna kogemus ka juba olemas ja aega samuti, siis valisin endale rohkem meelepärase viisi. Ega ju väga ka muuta ei saanud, sest tahtsin ikka olemasolevast materjalist töö valmis saada. Albumi nurkadele panin ma tugevdused, nii püsib kauem. Kaanelilledele ei teinud embossingut, vaid panin kuldseid terakesi. Et oleks rohkem vintage, siis kaane ääred tegin küll tumedamaks distress tindi abil, sisulehti mitte. Albumi seljale kinnitasin natuke pitsi. Igas taskus on ka kaardid ja nendele tegin sellise nupukesega kinnituse, et oleks parem välja tõmmata.
Albumi mõõdud on 16x16, sees neli taskutega taskut, ei oska kuidagi teistmoodi öelda.
Mul oli juba ammu plaanis teha midagi uut. Olin teinud mõned kartongist sisulehtedega scrapalbumid, aga tahtsin teha mahukamat, suurema sisuga. Valmis toorikut ma ka osta ei tahtnud, sest siis on jälle keeruline seda oma kavandite järgi üles ehitada. Minu eesmärk oli alustada nullist.
See album on tõenäoliselt küll mu elutöö. Nii suure tööga hakkama saamine ja ainult video juhendi järgi tegemine oli mulle tõeline väljakutse. Ma otsisin youtube´ist sellist videot, kus oleks sammhaaval ja mõõtudega kirjas, kuidas albumit luua. Neid lühikesi iluülevaateid on seal piisavalt, aga tõelist koos õpetusega ma polnud leidnud. Ja siis jäi mulle silma üks tõeliselt pikk videoõpetus, mille ma eelnevalt läbi vaatasin selle mõttega, et kas ma üldse aru saan ja kas mul on selliseid materjale ka võimalik hankida. Teiselt poolt ajendas mind sellist albumit looma ka üks tellimus, kus ma lubasin teha midagi teistsugust.
Video vaadatud, hakkasin tegema. Algul sujus kõik hästi. Sisulehtede jaoks pidin küll teist korda poodi minema, sest ma ei osanud välja arvestada, palju paberit kulub, aga seda ikka kulub. Kõige keerulisem oli leida vahelehtedele sobivaid ümbrikuid. Käisin ka fototarvete poes, aga seal ei olnud ja lõpuks leidsin need ikka Knopka ehk nüüd siis Charloti kauplusest. Nende asemel oleks võinud ka tavalisi ümbrikuid kasutada. Disainpaberid olid põhiliselt ScrapMania Flamingo komplektist, juurde võtsin ka Stamperia Dream, Mintay Secret place, 13@rts pabereid.
Kõik sujus hästi, lehed muudkui valmisid kuni ühel heal päeval tuli sisu ja kaaned omavahel ühendada. Siis tabas mind selline tagasilöök, millest toibumine võttis ikka väga kaua aega. Kleepisin siis kõik kokku nii nagu videos on, aga minul see kinnitus pidama ei jäänud. Proovisin kõik oma teibid ja liimid ja õhemaid pabereid vahele, aga mis lahti peab tulema, see ka lahti tuleb! Sisuplokk oli liiga raske albumi selja jaoks ja tõmbas kinnituse lahti. Kõik!!!
Ma oleks võinud selle postituse pealkirjaks panna ka Higi, veri ja pisarad, sest nüüd ma olin selle kolmanda sõna juurde jõudnud. Et millal siis need kaks esimest olid? Kui suure innuga teha, siis higi on kohe väljas ja verd saab ka kartongi lõigates või jumal teab kuidas näha. Pisaratest pääsu ei olnud. Jätsin töö tükiks ajaks seisma. Vahepeal ma mõtlesin ka! Selle ma mõtlesin suht kiiresti välja, miks mul kogu see kinnitus koos ei püsinud, et mis videos valesti oli. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii pikk video ja ma peaks veel teisi juurde vaatama, aga see on nüüd tagantjärele tarkus. See on see vanarahva ütlus, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.
Sellisel kujul, nagu õige on, ma enam seda kinnitust teha ei saanud ja parandada tuli teisiti. Sellest ma rääkima ei hakka, aga kokku ma ta sain! Tegin kaantele ka pitside ja paberitega kaunistused. Sees kasutasin kuldset embossingut ja kuldseid poolpärle, see oli kliendi soov. Esimest korda tegin magnetkinnitusi lehtdele, see mulle väga meeldib. On ka tavalisi nööriga seotavaid kinnitusi. Kõik lehed ja taskute ääred on ümardatud. Siis mul veel nurgaümrdajat ei olnud, tuli oma vana hea 2sendisega teha! Ega muud põnevat ei juhtunudki! Kokkuvõttes võib öelda, et oli üks tore tegemine! Tulemus mulle endale meeldib küll väga, vigu ei tasu otsida, neid ma tean isegi, aga järgmise albumi juures oskan neid vältida. Kindlasti teen sellist albumit veel, nii põnev oli loomeprotsess!
Mida ma nüüd tagantjärele targana veel teisiti teeksin, on lehekülgede paigutus. Ettepoole on saanud väga rasked sisulehed ja lõpus kergemad ja kujunduselt lihtsamad. Neid võik küll ümber paigutada nii, et esiots poleks nii raske. Muidugi ploki ühendus ka teine, aga seda nüüd juba tean.
Üks hull ettevõtmine ka veel. Sellest albumist tegin ma oma esimese paberitöö video! See oleks ka vast tegemata jäänud, kui poleks olnud Paberipalaviku Mallet, kellega me neid video asju arutasime ja kes ise varem juba videoid tegi. Pole päris selline, nagu youtube tegijatel, aga vähemalt ma alustasin. Filmitud on telefoniga, oma stuudiost ma pilti ei teinud, aga laua peal oli üks väike kapike, selle peal kõik mu suured sõnaraamatud ja viimase vahel oli kaks joonlauda, mille peal oli telefon!
Pilte kõigist lehekülgedest ei pane, kokku on viis taskut, mis on mõlemalt poolt kaunistatud. Igasse taskusse käib sisse ka üks ümbrikuga leht. Lehe küljes on üks väike nupuke, millest on hea seda lehte välja tõmmata ja sisse lükata. Sisekaantel on ka taskud fotode jaoks. Lisaks kaunistasin ma ka kaane ja albumi selja, mis on päris paks. Albumi valmismõõdud on 25x25cm.
Näidisalbumist on ka lühem iluversioon neile, kes ei taha tervet tööprotsessi läbi vaadata.
Nüüd, kui mul enda versioon valmis sai, läksin ma scrapalbumi digikoolitusele, sest praegu ju teisi koolitusi ei ole, aga sellest juba mõni teine kord!
Ma pean ikka blogipostituse ka tegema sellest erakordsest päevast. Mina ei mäleta, et keset maikuud selline paks lumi maas oleks olnud. On olnud aprillis, aga nii palju terve ööpäeva peaaegu. Sadama hakkas eile öösel, ma polnud veel magama jäänud, aga ma jään ka väga hilja. Uinusin veel rahuliku südamega, mis see natuke lund siis ikka teeb. Kui ma hommikul silmad lahti lõin, vaatas mulle akna tagant vastu valge kask, mis eelmisel päeval oli veel täitsa roheline. Ruttu riidesse ja aiatiirule. See, mis ma nägin, võttis sõnatuks. Nii ongi, üks pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna.
DesignBlog BloggerTheme comes under a Creative Commons License.This template is free of charge to create a personal blog.You can make changes to the templates to suit your needs.But You must keep the footer links Intact.
